Ja ongi nii , septembrilõpp on juba.

Ja Kerli ongi lännu - aastaks.

Kellega ma nüüd piljardis käin ja staffikutega jalutamas ? Ja niisama linnapeal ja keda teada, lihtsalt et ta on mul olemas. Kasuõde - nagu ta mulle on.

Mulle pole see veel päris kohale jõudnud, aga peaaegu ja päris kurb on. Laupäeva õhtul merivälja muulil oli juba täitsa kurb, siis nägingi teda viimast korda, sest lennujaama ma teatud põhjustel täna ei jõudnud.

Aga samas - hea on teada, et ta saab uusi kogemusi ja ega ta minu jaoks ju ära ei kao. Ta on olemas, lihtsalt teisel pool maakera. Ja küll ta ju ühelpäeval tagasi tuleb, kus ta pääseb.

Ja kool on peal, varsti on anatoomia arvestus ja mul ei ole aega õppida. Ja väss on olla. Lisaks ma vihkan seda, kui tarkusehambad kasvavad, kuradi valus on kogu see lugu.

Tegelt on nii, et m aolengi nüüd täitsa koolilaps. Esmakursuslane siis. Ja vist olen jälle haigeks jäämas - nohu tahab ära tappa.

Muud ma ei oskagi tarka rääkida, Kerli sõidab varsti ära. Maaret nägin üle pika aja. Asjad loksuvad ise vaikselt paika, mismoodi olema hakkavad.

Lydiaga on mitukorda arutatud paarituse teema.

Ja olen hetkel rohkem kui rahul, kõigega.