lammmas .

Kõik kassib ära kuidagi hetkel. Väsimus, tüdimus, kooli lõpp. Üldse ei jõua olla ega mõelda.

Inimesed käituvad nii, nagu nad ei tohiks tegelikult käituda. Sest muidu ei tehta nii. Eriti lähemad inimesed. See on masendav kuidas saab üks inimene nii teha. Või noh, tegelt mitte vaid üks inimene, neid on tibake rohkem. Ma ei saagi aru, et kas ma olen siis mingi must lammas?

Ma jõudsin lõpuks otsusele mismoodi ma mõne inimesega käitun. Ja olen sellega hetkel rahul, ma teen seda mida pean. Ja kannatajarollis ei ole tegelikult mitte mina võid keegi teine. Aga see pole enam minu probleem.

Nagu on laulusõnad, et " tavaliselt head tüdrukud nii ei tee .." aga kui nüüd mõtlema hakata, siis head tüdrukud ainult nii käituvadki. Sest muudmoodi käitudes tehakse haiget rohkem, eriti iseendale.

If one day you realize that I haven't talked to you in a while it's not because I don't care anymore it's because you pushed me away and just left me there..

Kohati on see lause nagu nii õige. Sest nii ju ongi, aga inimesed ei saa ise sellest aru. Aga mis teha, see on nende elu, nende valikud.

hetk ..

Nii palju on möödunud. Võibolla ehk liigagi palju, aga ma olen sellega hetkel rahul. Muidugi mitte kõigega mis toimub, aga mul pole muud võimalust kui sellega nõustuda. Ma ei saa aru, et kas ma siis polnud mitte keegi? Kas kõik lihtsalt ununeski ? Või ei olnudki see kunagi meeles ?

Inglisekeeles sai suulises max punktid. Hea seegi, üks ilus asi minu maailmas.

Nädalajagu Lydia juures elades sain aru, et sõbrad on olulised. Kuradima olulised. Ja linnapeal käigud pinginaabriga. Mida kuradit ma teen kui sa suvel ära lähed ?

Ja naljakas on. See pole võimalik, et niimoodi Sa lihtsalt kõnnidki mööda minust. Ei mingeid lausete vahetamisi, isegi mitte pilguvahetusi. See on harjumatu. Kohati ärkan öösiti üles, arvates, et olen kuskil mujal. Silmad avades tuleb karm reaalsus meelde.

Tegelikult ma ei ole nii depressiivne kui siin tundun. Lihtsalt on see koht, kus kõik need mõtted ja tunded välja kirjutada, mida ma väga rääkida ei taha. Muidu olen ma väga rahul, et mul on mu elu ja hobid, mu sõbrad. Et väljas paistab päike ja ma hakkan shokolaadi-tüdrukuks saaama.

Võtsin julguse kokku ja sain kõik selgeks. Ja ausalt, tohutult palju parem on olla.

Teised võivad igasugu asju rääkida, aga ma millegipärast usun, mida ta rääkis.

Ja muidu mulle nii meeldib, et mul on Kadi sugune loom olemas :D Ja meie jalutuskäigud, kus me lihtsalt pooleks naerame ennast.

Näiteks kui ta näeb Kohilas, keila jõe ääres pingviine istumas.. Või kaugemal hiilivat kassi peab ta meriseaks. Siis aga avastab, et merisigadel ei ole vist nii pikka saba.

Kuidas ta arvas, et me saame pingipeal istuda ja jõge vaadata, ma pakkusin, et romantikat ka teha. Ta oli sellega nõus, kui aga mainisin, et võtame juba käest ka kinni, siis ta tegi koleda näo ja põgenes mu eest.

Ja muidugi tema mure, et kuidas on nii, et puud on muidu raagus, aga kevadel, täitsa märkamata on korraga pungad, kui sa juba pungi märkad, siis märkamatult tulevad sinna lehed. Inimesed ju peaksid seda kõike märkama. Ja minu variant, et nad öösiti hiilivad puude taga ja ronivad vaikselt puuotsa. Seda ta ei tahtnud uskuda, arvas vaid, et ta ei taha kevadel öösiti välja lehtede juurde sattuda.

See, et ma temaga rohkem vestelda ei soovi, seda ta vist kuulis täna ikka väga mitu korda.

Ülehomme on inka, ma ei tea. Nagu oskaks ja nagu ei oskaks ka. Närvi sees pole. Lihtsalt. Ükskõiksus.

Eile leidsin palju vanu asju üles. Vanad klassipildid, meie kirjad Brikule ja tema kirjad vastu, meie salajased kirjutised, luuletused. Naljakas oli lugeda neid, kirjad olid aastast 2002, kõik muu ka umbes sinnakanti, või aastake hiljem. Hea on lugeda selliseid asju, naerda ja nutta. Ja mõelda kui lollikesed me ikka oleme olnud. Ja meeldiv on ühte kohta kirjutada umbes iga aasta tagant. Ja siis umbes 10 aasta pärast seda lugeda, et kui palju kõik muutunud on vahepeal. Aga see on vaid positiivne.

Ja Kennuga rääkides avastasime, et meile pole kunagi armastuskirju kirjutatud. Et on vist viimane aeg ise romantikuteks hakata ja neid teineteisele kirjutada. Ja ikkagi avastasin, et see, et ma Kennut nii harva näen, ma tean siiski, et ta on mul olemas. Ka siis kui ma kuskil kaugemal olen. Ta saab aru, mida mõtlen ja aitab kui saab. :)

..

Ja nii ongi. Ma sain omale põskkoopapõletiku. Kodustasin. Ja mitte ühe, vaid kaks korraga. Nüüd ma siis istungi oma antibiotsikuuri otsas. Mis tähendab, et laupäevane väljaminek jääb ära. Istun ja õpin oma inkat ja bioloogiat vaid.

Ja tegelt tahaks ära siit. Ma nagu elaks kellegi teise elu hetkel. Ja mulle ei meeldi see, ma tahan oma enda elu tagasi. Kuulates, kuidas kõigi elu meenutab seebiooperit tuleb kuidagi kurb tuju. Et jah, tore et teil kõigil hästi läheb. Aga kuhu minu see õnnelik "mina" kadus ?

Idee, et ta tundis, et me oleme rohkem kui õde ja vend ja sellepärast sai kõik mulle ei meeldi. Sest ma ei taha seda uskuda. Kuigi noh, mitte, et mul Makuga sedasama poleks olnud. Aga Makuga ei olnud asjad päris nii ka kui temaga. Oeh, ma ei tea. Ma ei taha ka enam varsti teada.

ses suhtes, et ma ei ole ikka veel terveks saanud.

Algas kõik hambavaluga, siis tekkis paistetus. Peale seda tuli nohu, siis pakuti, et mul on põskkoopapõletik. Laupäeval hakkas kurk valutama. Ja nüüd vist kasvab hoopis tarkusehammas.

No saagu siis keegi aru, mis on viga ühel õnnetul lapsel.

Ja tegelt on paha ja vastik kogumaailm siiamaani. Isegi oma voodis, teki all ei hakka parem. Ringi liikudes on tunne, nagu oleks võõras maailmas. Maailmas, kuhu ma ei kuulu.

Hullud naised Tartus

Kõik algas sellega, et Kadi ja Teri tulid Tartusse :D Või siiski sellega, et kõigipealt läksin mina kolmapäeval Tartusse. Ja kuna see oli paha öö minujaoks, sundisin ma neidki millalgi Tartu tulema lällama. Ja reedel nad siis tulidki. Ja meil oli neile ostetud liitrine rumm. Ja minul oli kkirsiviin. Ja meil oli naljakas Jormi juures, kui me Martini kõnet ootasime, ja me Teriga mängisime geihobust. Ja siis, et me Martini juurde läksime ja tinutama hakkasime. Ja et ma nägin nagu hamster välja oma paistes põsega, tegelt näen ma selline siiamaani välja:P
Muttiku juures jah, läks kallutamiseks. Me pidime linna ka minema, Santa tulevärki vaatama ja niisama tuiama. Aga see oli juba algusest saadik luhtaläinud plaan vist. Sest keegi eriti ei liigutanud ennast linnapoole.

Öösel me muidugi jõudsime linnas, mäki parklasse. Kadil oli seal halb ja mina tahtsin temaga vaid inglisekeeles suhelda. Ja siis ma pidin vett ostma. Ja Kadile tekkis mingi semu. Ja suuur koks käis ringi.

Ja mingi hetk me lällasime uuesti Martini juures. Kuni me poole 6 ajal koju jõudsime. Ja mina peaaegu kohe magama jäin ja teised veel jutustasid.


Hommik on üks hullemaid , Kadi arvab, et ma lasen alla.. Et ma ei tohi nuustata enam, sest tema ei viitsi köhida . Naabrimees räägib lilladest varestest. Koerad vaid kisasid akna all. Keegi ei saanud midagi aru. Mul on nüüdsest põskkoopapõletik.

Tagasi sõites oli korduvalt tunne, et ma suren roolitaha.

Aga meeldiv oli, hullud naised Kohilast jõid Tartu mehed laua alla:)