Hmmh, ükspäev just mõtlesin,et peaks kirjutama, aga enam ei mäleta millest kirjutada tahtsin. Ütleme nii, et on olnud aega ja asju millele mõelda. Mõelda tagasi, kui minevikule. Aga ma olen rahul, et asjad nii on. Ikka täitsa rahul.

Ma avastasin, et see, et ma nii harva blogin meeldib mulle endale. On palju asju, millest võiks rääkida, aga samas mitte, tahakski et kirja saaks vaid mingi osa, osa mis on minu jaoks tähtis.

Ja aasta ongi täis. Aasta teistsugust elu. Aga ma olen rohkem kui rahul, niimoodi on täitsa hea.

Tuutu ei olegi enam nii väga tuutu, esimene ametlik näitus on olnud, mille kohta võib öelda, et läksime, nägime, võitsime:)

Ja päikepäike on jälle väljas, vahepeal oli juba tunne, et seda päikest ei tulegi enam, aga ta siiiski tuli tagasi meie juurde.

"Sa ei ole ju üksi, üksi, mina olen Sina ja Sina oled mina." - Kummaliselt hea oli seda lugu uuesti kuulata, peale mitut aastat. Ja mõelda kui palju muutunud on, ma ei ole enam see plikatirts, kes siis.

Ja üldse, vaatamata mis vahepeal kõik juhtunud on, olen ma hetkel õnnelik jälle.

Kohati panevad erinevad inimesed mind muigama, mismoodi nad käituvad just. Nii palju on sellest kõigest möödas, aga siiski on hea teada, et Sinust hoolitakse. Ja muidugi on hea minna koju, teades et mind ootab seal keegi.

Lisaks veel need inimesed, kellega mingitel põhjustel enam ei suhtle väga palju, aga aegajalt nendega rääkides on hea tunne, et oli mis oli, kõik läheb mööda ja igaüks leiab kuskilt ja kuidagi ikkagi oma õnne.

".. sellest selleni, mis oli kunagi kõik .. " - ja, see mis oli kunagi kõik, sellest lähme praegusel hetkel niisama lihtsalt mööda, mõtlemata, et mingi hetk oli see osa meie jaoks väga, et mitte öelda liiga tähtis. Aga alati jäävad meile meie mälestused. Hetk tagasi just mõtlesin, et milline oli minu nö viimane kevadvaheaeg. Ja tuli meelde - käisin Tartus, sealt tagasitulek ja pmst nädal aega magamist ja House vaatamist. Ja ma olin sellega oi kui rahul, aga hetkel ma nii ette ei kujutaks. Liiga palju onkoguaegvaja teha ja toimetada, mitte niisama istuda teki all ja vaadata sarju. Aga samas on hea - ja siiani neid osasid nüüd telekast vaadates tuleb mõni koht nii naljakalt hästi meelde.

Mu pisike Väike Vend.

Liiga vara, miks Ta võtab enda juurde need, kellel on liiga vara lahkuda. Teist päeva täidavad mu silmi pisarad. Kas tõesti on nii, nagu T. kirjutas, et Sa olid liiga hea ja suure südamega koer, et siin kurjas ja olelusvõitlikus maailmas olla.

Aga Pisike, meil jäi nii palju tegemata, nii palju ütlemata ja lihtsalt olemata. Viimane kord kui Sind nägin, laulsid Sa järjekordselt mu akna taga, nagu Sa alati tegid. Sa üritasid mulle alati sülleronida. Aga tookord ma ei saanud sellest aru, vaid pöörasin tähelepanu Aadule. Teadmata, et see on viimane kord kui mulle sülle ronid ja musi norid.

Siiamaani ei taha ma uskuda, et Sind pole enam, et Sa läksid sinna, kuhu Tiff. Aga nüüd olete Te vähemalt jälle koos, nagu Te oleksitegi pidanud olema.

Olenemata sellest, et nüüdseks on vähe aega möödas sellest, siiani sellele mõeldes on mul silmis pisarad.. Ma olen nii mitu korda üritanud seda blogi lõpetada, aga ei suuda. Liiga palju asju on, mida ma tahaksin veel öelda, aga samas mitte kõigile, vaid Sulle, mu Väike Vend. Ühel päeval me kohtume nagunii ja ma saan seda kõike teha. Ja luba, et siis sa ei jäta meid enam.

Ja ära muretse, kuut ja aedik ei jää tühjaks - tuleb uus pisike pägalik, kes üritab südamevalu leevendada.

Hüvasti, mu pisike Balthazar!

Hmmmh, pikk nädalavahetus Tartus ja Valmieras oli meeldiv. Näitusel ei läinud just nii, nagu ma oleksin tahtnud, aga pole hullu.

Rohkem käib mulle ajudele, mismoodi mõni inimene käitub ja mida räägib. Varsti ei julge ma ühtegi sõna uskuda, mis sellest suukesest välja tuleb. Ja ma olen kuri. Tõsiselt.

Kuidas saab inimene loota, et tema heaks tehakse kõik ja ise ei anna ta vastu mitte kui midagi?

Veebruari lõpp läheneb vaikselt. Mis kuradi moodi aeg niiii kiiresti koguaeg läheb ?

Pätu saab varsti juba 5 kuuseks, ehk ta on 3 kuud juba meil olnud.

Hommikul tööle tulles mõtlesin,e t ma varsti enam ei jõua nii, et kõik oma nö vabad päevad veedan ma kas tööl olles või näitusel. et tegelikult nagu vabu päevi polegi.

Ja tegelikult on see asi, et ma sain siin vahepeal aastajagu vanemaks. Ütleme nii, et lahe pidu oli. Kadiga Wonderwalli lauda ja tantsusamme teha rummi juues oli hea. Ja see, mismoodi me Mähel Martini ja Kadiga rummi hommikuni jõime. Noored, me pole seda niii ammu teinud. Jah, ma olin oma sünnipäevaga rahul, kohe väga.

Varsti tuleb jälle Tartusse sõita - Valmiera näitus. Enne seda pidime ka Martinile külla minema. Ma loodan, et sellest tuleb tõesti vaikne õhtu, muidu mul pole aimugi, et kes Valmierasse sõidab.

Ja tegelikult olen ma hetkel väga rahul kõigega. Koolis sain ka asjad enamvähem korda. Märtsis on vaja veel 2 eksamit teha ja siis on esimese poolaasta asjad korras. Selleks poolaastaks ma olin targem ja ei võtnud väga palju aineid, et ma jõuaksin kõik ilusti ära teha.

Hmmh, 4.jaanuar- palju õnne K ja M!

Tööinimene on mõnikord kole olla. Nagu näiteks hetkel, kliente pm pole ja tegelt oleks vaja õppida esmaspäevaseks eksamiks.

Ja kui kellegil on hea idee, et kust ma 90 euri saan,et tolade veebruari näitus ära maksta, siis võiks seda ideed minuga jagada.

Kole on kohe mõelda, et kuuaega veel ja siis lööb 20 ette. Kolekolekole.

Aastavahetus oli ja rahavahetus ja kõik muu. Ja kõige muuga tekkisid ühte pilvitusse taevasse mustad pilved - kes teab, see saab aru, pikalt ma jorutama sellega ei hakka.

Aastavahetus oli nagu ikka - söömine, joomine ja ilutulestik. Ja seekord oli see jälle minujaoks hoopis erinevas seltskonnas kui tavaliselt .. aga kui järgimõtlema hakata, siis see on minu puhul juba moeks, et iga aasta erineva seltskonnaga vastu võtta. Huvitav kas see tähistab uut ja toredamat aastat toredate inimestega vms?

Põhiline muidugi oli päevaplaan, millest keegi kinni ei pidanud ja meie kes tund aega hiljem ärkasime ja startisime olime ikkagi esimesena kohal - huvitav, või mis? Ja muidugi talisport, mida poisid harrastasid väljas oli omamoodi.. Ütleme nii,et mitte just tavaline suusatamine-uisutamine-kelgutamine.