Ütleme nii, et viimasel ajal on olnud kahesuguseid emotsioone. Nii häid kui halbu.

Kohati ma ei saa aru, miks inimesed niimoodi käituvad, mida nad selle kõigega saavutada üritavad, aga see on ka rohkem nende probleem. Võiks nagu osata olla, mitte mängida lasteaeda.

Pätukas saab homme 10 nädalat, ehk siis 3 nädalat on ta juba eesti keeles haukuma õppinud.

Võib-olla on palju asju nii, sest suvel oli korralik elumuudatus, ehk mõni ei saa aru sellest, aga võiks ju saada. Eludega tuleb edasi minna, mitte kuskile kinni jääda.

Ja tegelikult igatsen ma Kerlit juba. Ja samas .. Mitte ainult teda, vaid kogu meie klassi. Poisse, ilma kelleta ei möödunud ükski päev naerkrampideta, Maaret ja Karxi kellega oli nagunii vaja igasugu lollusi teha vaid koguaeg.

Phhhf, ja ongi pea 2 kuud möödas jälle.

Lumi tuli maha täna, aga pole aimugi kui kauaks. Koolilaps olen ja puha:) Ja pisike tibu on koju jõudnud. Ja juba mõtlen,et kuhu ja mismoodi teda näitustele kirja panna.

Ja tegelikult oleme me õnnelikud - kõik kolm.

Ja ongi nii , septembrilõpp on juba.

Ja Kerli ongi lännu - aastaks.

Kellega ma nüüd piljardis käin ja staffikutega jalutamas ? Ja niisama linnapeal ja keda teada, lihtsalt et ta on mul olemas. Kasuõde - nagu ta mulle on.

Mulle pole see veel päris kohale jõudnud, aga peaaegu ja päris kurb on. Laupäeva õhtul merivälja muulil oli juba täitsa kurb, siis nägingi teda viimast korda, sest lennujaama ma teatud põhjustel täna ei jõudnud.

Aga samas - hea on teada, et ta saab uusi kogemusi ja ega ta minu jaoks ju ära ei kao. Ta on olemas, lihtsalt teisel pool maakera. Ja küll ta ju ühelpäeval tagasi tuleb, kus ta pääseb.

Ja kool on peal, varsti on anatoomia arvestus ja mul ei ole aega õppida. Ja väss on olla. Lisaks ma vihkan seda, kui tarkusehambad kasvavad, kuradi valus on kogu see lugu.

Tegelt on nii, et m aolengi nüüd täitsa koolilaps. Esmakursuslane siis. Ja vist olen jälle haigeks jäämas - nohu tahab ära tappa.

Muud ma ei oskagi tarka rääkida, Kerli sõidab varsti ära. Maaret nägin üle pika aja. Asjad loksuvad ise vaikselt paika, mismoodi olema hakkavad.

Lydiaga on mitukorda arutatud paarituse teema.

Ja olen hetkel rohkem kui rahul, kõigega.

Ütleme nii, et vahepeal on palju vett merre voolanud.

Otti, Krissi ja Stellaga sai tehtud üks Tartu ja Väimela tripp. Näitusereis siis. Tuffik oli TPK ja EAH. Minu koerad ei saanud keegi midagi, mille järgi läksime.

Vaikselt olen linnakoju sisse kolinud. Suutsin vahepeal jälle haige olla, seekord siis roietevaheline närvipõletik. Koolini on veel loetud nädalad jäänud. Tööl ma enam ei käi.

Aadu sai vahepeal paljamaks pügatud.

Kutsika võtmise mõte aina süveneb. Ja mulle tundub, et mul on kodus keegi, kes tahab seda kutsikat rohkem kui ma ise.

Teri sünnipäev oli ulme, päris kole on kell pool 6 avastada, et fakk, ma pean 3 tunnipärast juba sõitma, olles ise alles issanda juuatäis. Ja noh, sõitmata mul jäigi.

Hiiumaal, Põtrade kokkutulekul sai käidud vahepeal. Selline chill värk, ma ütleks.

Jõudsin vahelduseks koju tagasi.

Vahepeal sai Teriga tehtud Tartu tripp, Pitpulli lauludega ja Teri meistriteosega mu õlale. Ja muidugi põhinali oli see:

Mina läksin täiesti rahatult Tartusse, Teri ütles aga et tuleb üks rummitutakas teha. Ma vastu, et okei, kui sul raha on, teeme. Jõudsime siis konsumi ette Tartus ja mis välja tuleb - et Teri rahakott on Kohilas köögilaua peal:D Aga noh, kiired kõned ja rummitutaka tegime. see rumm seisab nüüd Mähel laua peal. Või noh, niipalju kui sellest alles on .

Räpina näitusel sai Sarri oma esimese jun serdi ja oli TPJ ja VSP. Lennu ja Gerda kutsikas Alma oli TP. Superrahul olen näituse tulemustega.

Näituselt tagasi tulles mõnulesime veel natuke Tartus ja hakkasime kodu poole liikuma. Kus ma sain teada, et Kevin oli mu naaber aias. Ja siis Teri juurde grillima ja värki ja peale seda Mähele. Sealt ma jõudsin siis alles täna tagasi ka. 2 päeva rannas ja eilne väike jalgpalli vaatamise õhtu Lauri juures. Nö tema vaikne ära saatmine siis ka. teriga saime oma salati tegemise oskusi näidata. Meeldiv õhtu hoopis teistsuguses seltskonnas.

Ja ma sain lõpuks ometi meres ujumas käidud, ilma kalipsota. Ja õhtul jõudsin tagasi Kohilasse, panime Vilpsule geto riided selga ja hängisime Põtrade aias.

Ma olen lõpuks koju jõudnud.

Käisin siin küll esmaspäeval ka, aga sedagi vaid suht korraks. Mitte, et ma hetkel väga palju pikemalt siia jääks. Vaid 1 öö kodus, siis asjad kokku ja Tartusse, seal Räpina näitusele ja siis tagasi. Ja siis uuesti kodust minema.

Naljakas, kuidas mu kodu ei tundu mulle enam koduna. Ma ei tea, kas ma olen liiga palju ära olnud või tõesti teise koduga niivõrd ära harjunud. Ja naljakas on üksinda vaadata perepead ja simpsoneid. Igaõhtune multikatund. Aga samas on kuidagi hea olla ka kodus. Tupsu on ju siin.

Samas olen ma ka aru saanud tsitaadist, et " Kodu on seal, kus on süda" . Sest umbes nii vist ongi.

naistekas

Jah, meil oligi täna Tiina ja Sirtsuga naistekas. Trippisime ringi, käisime sushit söömas ja õhtu lõppes minu ja Sirtsu tehtud lõhepastaga.

Mulle täitsa meeldib siin Tartus olemine. Väälja arvatud see, et ma ei saa ülikooli sisse, et Sarri mu ühe plätu ära sõi ja et ma ise oma pluusi puruks tõmbasin. aga muidu on kõik jummala okkens :P

Meeldiv.

Jahommesaabkaissukalõpuks.

Kõhulihased annavad täna tunda, et ma olen vist trennis käinud. Täpsemalt veeti mind eile pilatese trenni, ja mulle meeldis. Peaks vist kodu juurest ka koha leidma, kus sellega tegeleda.

Ja täna on juba neljapäev, homme on erialakatse, esmaspäeval vestlus ja teisip ka erialakatse. Ja siis saab juba koju. Ning reedel sama targalt siia tagasi :) Sarrikene on vaja näitusel ära näidata.

Ja siis hakkab Tallinna sisseastumine pihta. Ja siis pidime vist kinno minema. Ja siis tuleb juba mingi hetk Pikva puhkus ja kõik muu.

Kuigi päike ei paista täna, on mul ikkagi hea tuju ja meeldiv olla. Ja ma olengi varsti juba täitsa pruun ;)

musu .

Kui tänane hull olukord Lydia autoga väljaarvata on hea päev olnud.

sain oma akadeemilise tehtud, homme viime kutsekasse ka paberid sisse. Jõime kell 8 õhtul kahekesi siidrit ja shampust ja hea oli. Meeldiv.

Ja ma vist istungi pooled päevad telefoni otsas. Ja ma olen ära olnud vaid 2 päeva. Hmmh, kui nädalapärast tagasi lähen, mis siis veel on. Hullumine vist. Aga see on igati hea, vähemalt kedagi huvitab kus ma olen ja mida teen.

Ja see kõik muretsemine ja igatsemine ja smsid ei olegi vaid minupoolsed, muidu ma neil ju vastuseid ei saaks.

Oeh, hea on olla kuidagi kohe. Ja kell on palju ja peaks magama, aga ei taha, pole und ja värki. Aga samas, kui magama minna tuleb ehk homme kiiremini ja homme ruttu magama minna tuleb ülehomme kiiremini.

Can we pretend that airplanes in the night sky are like shooting stars?

tartu jälle

Ja jälle olen ma Tartus. Hea ja kodune tunne on. Kuigi imelik on siin üksi olla. Viimased nädal aega olen koguaeg inimeste keskel olnud ja nüüd olen üksi - vaid mina ja mu läppar ja poolik veiniklaas.

Homme on akadeemiline test. Ütleme nii,et meil Maarega on tunne, nagu ei teakski midagi.

Aga mis seal ikka, ära tuleb see teha ja ülikooli sisse saada.

Ja tegelikult ei ole ma ju kurb. Üks väheseid kordi, kui seda kirjutan ei ole ma kuidagi depressiivne, mul on hea olla. Ma olen leidnud "oma maailma" kuhu kuulun. Kõlaritest tuleb üksik vagun ja elu on lill.

Ja tegelt peaksin ma kirjutama hoopis teist blogi ka.

v.f.s. See on üks asi. Ja ONGI.

jaanid.

Ütleme nii, et ma olen superrahul. Täiesti uus seltskond ja suurtes kogustest naerukrampe.

Alustades Lauri lollustega ja lõpetades kell 8 hommikul kardinate ette vedamisega, et päike sisse ei paistaks ja magada saaks.

Lõpetatud on see KG ka ja ma olen rahul. Ma ei nutnud. Ma isegi ei tea, kas oleks pidanud või ei. Aga lõpetamisejärgsed peod nii kodus kui Teri juures olid võimsad. Kell 5 koju jalutada ja harakate karjumist kuulata. Ja järgmine päev lampi trippida ja leida ilus koht Eestimaal.

Mul on hea olla , hetkel.

pinge .

Vaid paar päeva ja on see koolielu läbi, minu jaoks vähemalt. aga miks kurat peavad need viimased paar päeva olema nii pingelised ? Miks mina pean olema just see idikas, kes enamvähem kõik asjad enda kanda võtab.

Lõpuläburahad, kingituserahad, albumirahad. Kui paljusid rahasid võib üks inimene veel koguda?

Ja miks inimesed ei saa aru, et ma tahan neid rahasid, et mul ei ole aega sada aastat oodata. Fakk, fakk. Jah, ka mul on oma elu ja omad tegemised, aga mul hetkel lihtsalt ei ole nendeks enam aega.

Ja ma olen väsinud ja tüdinud kõigest.

See nädalavahetus Lätis oli super, et vahepeal oma muredest põgeneda ja seal puhata. Nüüd aga veel paar pingelist päeva ja siis Saaremaale!

Aga enne on vaja kõik rahaasjad korda ajada, Aadu kindlustuseasjad korda ajada, lõpetada, juuksurisse jõuda.

Ja siis tuleb paar päeva puhkust ja läheb see hullumaja edasi. Siis tuleb juba akadeemiline test ja sisseastumiskatsed. Ükskord, juuli lõpuks on rahu majas. Siis kas sain kuhugi sisse või mitte.

Ja nii kuradi palju asju paneb mind mõtlema ja küsimusi esitama. Enamik küsimusi on "MIKS?" Aga vastust nendele küsimustele pole mitte kuskil, ma tean.

lammmas .

Kõik kassib ära kuidagi hetkel. Väsimus, tüdimus, kooli lõpp. Üldse ei jõua olla ega mõelda.

Inimesed käituvad nii, nagu nad ei tohiks tegelikult käituda. Sest muidu ei tehta nii. Eriti lähemad inimesed. See on masendav kuidas saab üks inimene nii teha. Või noh, tegelt mitte vaid üks inimene, neid on tibake rohkem. Ma ei saagi aru, et kas ma olen siis mingi must lammas?

Ma jõudsin lõpuks otsusele mismoodi ma mõne inimesega käitun. Ja olen sellega hetkel rahul, ma teen seda mida pean. Ja kannatajarollis ei ole tegelikult mitte mina võid keegi teine. Aga see pole enam minu probleem.

Nagu on laulusõnad, et " tavaliselt head tüdrukud nii ei tee .." aga kui nüüd mõtlema hakata, siis head tüdrukud ainult nii käituvadki. Sest muudmoodi käitudes tehakse haiget rohkem, eriti iseendale.

If one day you realize that I haven't talked to you in a while it's not because I don't care anymore it's because you pushed me away and just left me there..

Kohati on see lause nagu nii õige. Sest nii ju ongi, aga inimesed ei saa ise sellest aru. Aga mis teha, see on nende elu, nende valikud.

hetk ..

Nii palju on möödunud. Võibolla ehk liigagi palju, aga ma olen sellega hetkel rahul. Muidugi mitte kõigega mis toimub, aga mul pole muud võimalust kui sellega nõustuda. Ma ei saa aru, et kas ma siis polnud mitte keegi? Kas kõik lihtsalt ununeski ? Või ei olnudki see kunagi meeles ?

Inglisekeeles sai suulises max punktid. Hea seegi, üks ilus asi minu maailmas.

Nädalajagu Lydia juures elades sain aru, et sõbrad on olulised. Kuradima olulised. Ja linnapeal käigud pinginaabriga. Mida kuradit ma teen kui sa suvel ära lähed ?

Ja naljakas on. See pole võimalik, et niimoodi Sa lihtsalt kõnnidki mööda minust. Ei mingeid lausete vahetamisi, isegi mitte pilguvahetusi. See on harjumatu. Kohati ärkan öösiti üles, arvates, et olen kuskil mujal. Silmad avades tuleb karm reaalsus meelde.

Tegelikult ma ei ole nii depressiivne kui siin tundun. Lihtsalt on see koht, kus kõik need mõtted ja tunded välja kirjutada, mida ma väga rääkida ei taha. Muidu olen ma väga rahul, et mul on mu elu ja hobid, mu sõbrad. Et väljas paistab päike ja ma hakkan shokolaadi-tüdrukuks saaama.

Võtsin julguse kokku ja sain kõik selgeks. Ja ausalt, tohutult palju parem on olla.

Teised võivad igasugu asju rääkida, aga ma millegipärast usun, mida ta rääkis.

Ja muidu mulle nii meeldib, et mul on Kadi sugune loom olemas :D Ja meie jalutuskäigud, kus me lihtsalt pooleks naerame ennast.

Näiteks kui ta näeb Kohilas, keila jõe ääres pingviine istumas.. Või kaugemal hiilivat kassi peab ta meriseaks. Siis aga avastab, et merisigadel ei ole vist nii pikka saba.

Kuidas ta arvas, et me saame pingipeal istuda ja jõge vaadata, ma pakkusin, et romantikat ka teha. Ta oli sellega nõus, kui aga mainisin, et võtame juba käest ka kinni, siis ta tegi koleda näo ja põgenes mu eest.

Ja muidugi tema mure, et kuidas on nii, et puud on muidu raagus, aga kevadel, täitsa märkamata on korraga pungad, kui sa juba pungi märkad, siis märkamatult tulevad sinna lehed. Inimesed ju peaksid seda kõike märkama. Ja minu variant, et nad öösiti hiilivad puude taga ja ronivad vaikselt puuotsa. Seda ta ei tahtnud uskuda, arvas vaid, et ta ei taha kevadel öösiti välja lehtede juurde sattuda.

See, et ma temaga rohkem vestelda ei soovi, seda ta vist kuulis täna ikka väga mitu korda.

Ülehomme on inka, ma ei tea. Nagu oskaks ja nagu ei oskaks ka. Närvi sees pole. Lihtsalt. Ükskõiksus.

Eile leidsin palju vanu asju üles. Vanad klassipildid, meie kirjad Brikule ja tema kirjad vastu, meie salajased kirjutised, luuletused. Naljakas oli lugeda neid, kirjad olid aastast 2002, kõik muu ka umbes sinnakanti, või aastake hiljem. Hea on lugeda selliseid asju, naerda ja nutta. Ja mõelda kui lollikesed me ikka oleme olnud. Ja meeldiv on ühte kohta kirjutada umbes iga aasta tagant. Ja siis umbes 10 aasta pärast seda lugeda, et kui palju kõik muutunud on vahepeal. Aga see on vaid positiivne.

Ja Kennuga rääkides avastasime, et meile pole kunagi armastuskirju kirjutatud. Et on vist viimane aeg ise romantikuteks hakata ja neid teineteisele kirjutada. Ja ikkagi avastasin, et see, et ma Kennut nii harva näen, ma tean siiski, et ta on mul olemas. Ka siis kui ma kuskil kaugemal olen. Ta saab aru, mida mõtlen ja aitab kui saab. :)

..

Ja nii ongi. Ma sain omale põskkoopapõletiku. Kodustasin. Ja mitte ühe, vaid kaks korraga. Nüüd ma siis istungi oma antibiotsikuuri otsas. Mis tähendab, et laupäevane väljaminek jääb ära. Istun ja õpin oma inkat ja bioloogiat vaid.

Ja tegelt tahaks ära siit. Ma nagu elaks kellegi teise elu hetkel. Ja mulle ei meeldi see, ma tahan oma enda elu tagasi. Kuulates, kuidas kõigi elu meenutab seebiooperit tuleb kuidagi kurb tuju. Et jah, tore et teil kõigil hästi läheb. Aga kuhu minu see õnnelik "mina" kadus ?

Idee, et ta tundis, et me oleme rohkem kui õde ja vend ja sellepärast sai kõik mulle ei meeldi. Sest ma ei taha seda uskuda. Kuigi noh, mitte, et mul Makuga sedasama poleks olnud. Aga Makuga ei olnud asjad päris nii ka kui temaga. Oeh, ma ei tea. Ma ei taha ka enam varsti teada.

ses suhtes, et ma ei ole ikka veel terveks saanud.

Algas kõik hambavaluga, siis tekkis paistetus. Peale seda tuli nohu, siis pakuti, et mul on põskkoopapõletik. Laupäeval hakkas kurk valutama. Ja nüüd vist kasvab hoopis tarkusehammas.

No saagu siis keegi aru, mis on viga ühel õnnetul lapsel.

Ja tegelt on paha ja vastik kogumaailm siiamaani. Isegi oma voodis, teki all ei hakka parem. Ringi liikudes on tunne, nagu oleks võõras maailmas. Maailmas, kuhu ma ei kuulu.

Hullud naised Tartus

Kõik algas sellega, et Kadi ja Teri tulid Tartusse :D Või siiski sellega, et kõigipealt läksin mina kolmapäeval Tartusse. Ja kuna see oli paha öö minujaoks, sundisin ma neidki millalgi Tartu tulema lällama. Ja reedel nad siis tulidki. Ja meil oli neile ostetud liitrine rumm. Ja minul oli kkirsiviin. Ja meil oli naljakas Jormi juures, kui me Martini kõnet ootasime, ja me Teriga mängisime geihobust. Ja siis, et me Martini juurde läksime ja tinutama hakkasime. Ja et ma nägin nagu hamster välja oma paistes põsega, tegelt näen ma selline siiamaani välja:P
Muttiku juures jah, läks kallutamiseks. Me pidime linna ka minema, Santa tulevärki vaatama ja niisama tuiama. Aga see oli juba algusest saadik luhtaläinud plaan vist. Sest keegi eriti ei liigutanud ennast linnapoole.

Öösel me muidugi jõudsime linnas, mäki parklasse. Kadil oli seal halb ja mina tahtsin temaga vaid inglisekeeles suhelda. Ja siis ma pidin vett ostma. Ja Kadile tekkis mingi semu. Ja suuur koks käis ringi.

Ja mingi hetk me lällasime uuesti Martini juures. Kuni me poole 6 ajal koju jõudsime. Ja mina peaaegu kohe magama jäin ja teised veel jutustasid.


Hommik on üks hullemaid , Kadi arvab, et ma lasen alla.. Et ma ei tohi nuustata enam, sest tema ei viitsi köhida . Naabrimees räägib lilladest varestest. Koerad vaid kisasid akna all. Keegi ei saanud midagi aru. Mul on nüüdsest põskkoopapõletik.

Tagasi sõites oli korduvalt tunne, et ma suren roolitaha.

Aga meeldiv oli, hullud naised Kohilast jõid Tartu mehed laua alla:)

Siin see lõppes.
Vähemalt me vist saime ära öeldud kõik, mis kripeldas. Kuigi olen kindel, et umbes pool jäi ütlemata.

Sellest tuleb üks piiikk öö Tartus.
1.17 näitab arvuti kell ja mul pole und. Ma olen väsinud, mu silmad valutavad, aga nii palju asju on tgeelikult, mida veel öelda tahaks. Aga samas ei taha ka, sest see võib kõik palju hullemaks teha.
Las jääb nii..
Ma tsiteerin üht inimest .. : " Kui saatus tahab, oleme me veel koos .. " ja minu mustahuumori hetkel lisatud lõpp oleks, et " mulle meeldib saatus, ta ei taha kunagi sama, mis mina "


Aga samas, ma ei tea. Või-bolla kõik laabub veel. Võib-olla ta mõtleb oma pea selgeks ja saab aru, et enne oli hästi ja hetkel mitte. Võib-olla ta avastab pühapäeva hommikul, et voodi on tühi. Võib-olla tuleb veel House'i vaadates talle midagi meelde. Näiteks, et üksi on seda poole igavam vaadata kui koos.

Ja tegelikult meeldib mulle Tiina öeldud lause, et arvestada tuleb inimese anatoomiaga ka, roiete taga asub organ, nimega süda.

Samas, ta põhjendas end ära, ma saan aru, miks ta nii ütles ja tegi. Ja ma ei süüdista teda. Absoluutselt mitte.

Kevad ON käes!

Täna tegime Kadiga esimese rulluisutamise ja värki.

Ja kirjand oli ära. Seisukohta ei oska ma võtta, isegi mitte istekohta. Läks kuidas läks ja kui ei läinud hästi, siis aastapärast saab uuesti kirjutada ;) Ja no pisike jooma oli peale seda. Ja Räbs sai onuks laupäeva öösel. Nüüdsest on ta "onu Priit ".

Ülehomme on ühiskond. Ja minu tähelepanek siit, et targem on seda õppima hakata varem kui 48 tundi enne eksamit.

Ma olen täna kokku ligi 5 tundi seda õppinud ja kõik on peas segamini.

11 minutit veel ja siis peaks oma plaani järgi järgmise 2 tunnise õppimiseaja tegema. Ja siis natuke puhkama ja magama minema.

Plus mul on kehal mingid imelikud laigud, ema arvab, et pingest, aga mina ei tea. Äkki on midagi hullemat. Paanika on noh. Homme õnneks saab arsti juurde .

Ja pühapäeva öösel kella poole 2ni veini ja gini juues on jummala normaalne Räbsi onuks saamist tähistada.

One day it's heaven, another is hell.

Nii ongi.

Tegelt mul ei olegi midagi tarka öelda. Ülehomme on kirjand. Ma ei taha, mul on närvid läbi ja kõik muu. Üldse ei tõmba see 6 tundi.

Ja üldse, meeleolu ja tuju ei ole.

Pole lill enam.

Ma ei tea mis saab. Aga tuleb see, mis tulema peab.

Sellist nädalavahetust pole ammu olnud. Või tegelt - mitte kunagi.

Reede õhtu kassis ära, käisin Kuusalus,et Risto saaks pidu teha. Ja no masendav. Inimesi oli vist 10 kokku :D + megaigav ja uni ja vässu ja kõik oli kolepaha. Niikaua kuni välja mõtlesin, et järgmine päev lähen poistega kaasa. Mõeldud-tehtud. Hommikul jõudsin mingi natuke enne 6te koju, selleks et 1.5 tundi magada ja uuesti ärgata. Ei tundu ahvatlev- ma tean, mulle ka ei tundunud.

Aga üles ma sain, pesin ja värki ja Kauri tuli järgi. Need jutud ja vingumised autos olid, mis nad olid. Ja Türisalu raketibaasi me ka üles ei leidnud alguses.

Kui kohale jõudsime oli tuju juba enamvähem, nii suurt üleväsimust enam ei olnud. Mõtlesin et jah, poisid lähevad mängima, ma tiksun niisama päev läbi. Aga siis tuli Karli ja mõtles et kasutab mu kohe ära. Et sebib mulle kohtunikevärvi riided ja maski ja saadab mu platsile pildistama. Ma võisin ju vastu vaielda, aga teda ei kottind väga. Ja lõpuks ma kuskil majakatusel oma fotokaga olingi. Kift oli, ma ei saa vinguda. Aga suure tuule ja väsimusega ei ole see eriti lõbus.

Aga muidu , mulle meeldis. Hoopis teistsugune nv, hoopis teised inimesed.

Ja koos olles ununebki muu maailm.

Segane.

Kogu see värk.

Ja mulle ei meeldi see.

Ehk ei olnud jälle õige aeg.

Kevad või asi.

Baah.

Kevad on käes ?

Jalutasin järjekordselt väljas ja nostalgitsesin. Mitte päriselt, aga no pooleldi.

Hakkasin mõtlema eelmiste kevadete ja suvede peale.

2009 kevad-suvi on kõige lähemad.

BBB'ga esimesed näitused, mis läksid superhästi. Ta oli üks superkoer. Aprillis sain load ja auto ja sealt kogu see asi alguse saigi.

Sajad Kerli juures istumised, meie esimene riigieksam. Mitmed päevased õppimised Maare juures. Pertti juures veedetud nädalavahetused. Raplas nendega veedetud õhtud ja grillimised Raiko aiamaal ja Oliveri juures. Tutvumine Genry ja Valteriga. Pirital jalutamised. Öised staabi-burksid. Hullumeelne jaanipäev marsuudil kohila-paide-tartu-paide-rapla-kohila-tallinn-kohila. Meie tripp Hõredale, tuhanded pildid nendest aegadest.

Krissiga esimene "meie oma näitusereis" oli juunis, Pärnu näitus. Enne sõitu, Järvel peatuse ajal Kruss ütles, et " see pole võimalik, me oleme sellest nii kaua unistanud. Ja nüüd me sõidamegi päris ise näitusele. " Ja nii oligi. Meie esimene. Märg ja soe näitus oli. Tagasitulles üürgasime Tannut.

Kristi juures grillimised ja nillimised. Enely, Marily, Kerli, Kristi ja nii edasi . Kallikesed, kes olid alguses vaid klassiõed ja nüüd mõtlen kurbusega, et varsti me ei kohtugi enam igapäev.

Edasi läks ainult hullemaks.

Tutvumine poistega. Pikad õhtud Pirital, paadikas. Peetri külas piibutamised. Öised sõidud marsuudil kesklinn-pirita-kalamaja-mustamäe-veska-õika. Mõnikord eksisime kuhugi randa ka ära.

Terve suvi täis näitusi ja mööda Eestit trippimisi. Alustades kasvõi Valgas olekuga. Kus pool 7 oli äratus ja 10 olime juba Valgas, läbi Tartu. Tagasitulek, minu ja Krissi de-lightid, söögipeatus Türil. Õhtu Kerli juures. Mitmed voodijagamised poistega. Nendega sellepärast kaklemised.

Tartu tripp, Ülenurme näitus, kus sain teada, et mu koer on tiff hoopis, mitte burger. Tagasitulles oli Teri sünnipäev. Suured kogused mohhiitot.

Juuli alguses oli veel Liisi sünnipäev. suur kogus mohhiitot ja hogartit. Toots kallis ilmus sinna, temaga mäkis söömine. Hommikune " võibolla kaine " tagasi sõitmine . Peale seda nädalane vetelpäästelaager. Teadmine, et mu koer on intelligentsem kui mina.

Minu ja Krissi skoorimine ja samas Krissi feilimine. Tohutud tunnid, mis kõik istusin Haabersti Rimis. Mitmed jalgpalli neljapäevad ja pühapäevad. Ja siis tuli sügis, millest ei taha rääkida.

Enne seda oli 2008 aasta. samuti superlahe jaanipäev Kundas. Mul oli kaks lemmikleonbergerit. Vetelpääste Saaremaal. Teadmine, et seal on koht nimega Ennu. Joosepiga pikad vestlused viru valge shuffeli taga. Öised välja hiilimised. Naljakad olukorrad. Ago " abikaasa" mängimine. Oma toa remont.

Ja siis tuli samuti sügis. See on sügis, millest ei ole väga mõtet rääkida. See on mul niisamagi meeles, sellest rääkimata.

Enne seda , 2007 kevad ja sügis. Mu 9nda lõpp. Terve kevad me vist istusime Kadiga ühe meile armsaks saanud sillapeal. Täna sealt just mööda jalutades tulid kõik need õhtud meelde. Mõned " Specialid " ja meie kahekesi. Polnud teemasid mida me ei oleks arutanud. Millest me ei oleks rääkinud. Ja need teemad jäävadki meile, ka need naljakad seigad ja juhtumised.

Need tohutud Tartus käigus, mis me sel kevadel ette võtsime. Issi-Martiniga tutvumine. Minu 9nda lõpp ja tema 12nda lõpp. Pidu Verevis. Sireti sünnipäev ja tema juures saunatamine. Iga reedesed Tartu rongi ootamised ja pühapäevased Tallinna rongi ootamised. " Meie laulu" kuulamine ja kaasa laulmine. 1 ööpäevaga oli tervel seltskonnal selle loo sõnad peas. Ja me mäletame neid siiamaani. Ja minujaoks jääbki see lugu Tartu lauluks. Isegi kui me enam ei ole Tartus selles koosseisus mis vanasti. See on meie aeg ja meie laul. Kui ma käisin Tartu poistele näitamas mismoodi Kohilas juuakse, ja seda tehakse kuradima hästi. Maarjaga tutvumine.

Tõravere Tripp Jormi, Liina ja Erkiga. Onavere tiigid ja muu. Kadi ja Jormiga Äksis käimine. Seemendusjaamad ja kõik see.

Ja nüüd on juba 2010. 3 aastat gümnaasiumi on kohe läbi. Mis tähendab. Me oleme nüüdseks lähedasteks saanud. Need oleme meie. Mitte küll kõik, aga mingi osa meist. Ja paari kuu pärast läheme me kõik igaüks oma rada. Meid kõiki ootab ees oma elu, omad sihid. Ja me ei tea tegelikult keegi, mis meist 3 aasta pärast saanud on. Kas me tunneme veel kellegi ära. Kas me üldse mäletame neid õhtuid kui sai Kerli juures istutud ja maailmaasju räägitud. Kas me helistame siis ka niisama, et lähme Pirtale jalutama või staapi burksi sööma. Või, lihtsalt, et Siimuga natukene lolli juttu ajada minna öösel Västriku tänavale?

Ja Maare - kellega meil on lihtsalt koos lõbus. Meie ühised Tartus käigud. Plaanid Tartusse koos kolida ja seal lollusi tegema hakata. Meie veinitamised ja füüsika õppimised. Meie inglisekeele tunnid.

Kas need, kes on mu kõrval täna, on seda ka homme ja järgmisel kuul ? Kui siis on, aga kas ka paari aasta pärast ? Kas me Kadiga jääme kokku või kasvame lahku . Ta küll arvab,et mina ja Teri oleme need, kellest ta kunagi lahti enam ei saa. See võib nii olla, me tahame et see nii oleks. aga see ei pruugi . Me keegi ei tea mis saab homme.

Kas homme on mul enam Joonas, kellega koos lihtsalt House'i vaadata ja arutada,et mis elu toob. Kellega lihtsalt terve öö üleval olla ja siis pool päeva magada, lihtsalt, sest hea on. Ja mitte tahta koju minna. Lihtsalt olla . Nii palju koos kui võimalik on .

Kas mul on veel Kriss, kellega lihtsalt olla ja mõelda, et kuhu näitusele järgmiseks ja kus Eesti otsas me veel trippind ei ole. Kas meie roosa mull on nii tugev, et see jääks aastateks püsima ? See peab jääma, sest see on mitu aastat püsinud. Ja see ei ilmuta veel märke, et see kaduma hakkaks. Isegi kui natukene ilmutab, siis tuleb seda elustada. Teha mõni veiniõhtu koos. Jalutada lihtsalt Stromkal. Mõelda kui faking palju lollusi me teinud oleme. Ja samas - kui palju meil veel tegemata on.

Ja muidugi Lydia, inimene, tänu kellele ma armastan amstaffe. Tänu kellele mu teine elukoht on Kristiine. Tänu kellele olen ma nii palju teinud ja mõelnud. Kes on mulle näidanud elu teisi hüvesid. Kellega võime lihtsalt shampust mahlaga juua ja Grediga koertest koguaeg rääkida. Ja sellega kõik volotsid närvi ajada. Kas me ka järgmisel aastal räägime, et meil on pingviinid pagasnikus.

Iga teine küsimus on kas.

Gümnaasiumi lõpp. Üks eluperiood lõppeb ära. Ja algab teine. Aga mida see teine toob meile ? Kas ta toob selle mida me tahame ?

ja kui isegi, et ei too. Siis ta toob selle, mida vaja.

Inimesed, kes on meie kõrval hetkel tunduvad nii iseenesestmõistetavana. Aga nad ei ole seda. Me saame sellest päriselt aru päeval, mil neid enam ei ole meie kõrval.

Teab keegi, mis tunne on 5 ja pool päeva kannatada peavalu käes ? Niimoodi,e t sa oled sellega nii ära harjunud, et ei pruugi arugi saada kui see ükskord ära läheb ?

Suht ebameeldiv on, ma võin öelda.

Hetkel sain ma sellest lahti, aga ma pole üldse kindel, et kui kauaks.

Ja tegelt soovitati mul magada ja värsket õhku hingata, ehk ma peaks siis lahtise akna all magama ?

Ei , jalutamine tuleks kasuks küll hetkel. saaks pea natuke värskemaks ja siis peaks natu õppima ja edasi magama. Ehk on hommikul olek parem.

Kas te teate kui hea on üksinda ringi jalutada ? Vaikuses, niimoodi et isegi klappe pole peas. Nii on võimalik isegi oma mõtteid kuulata.

Ma olen viimasel ajal aru saanud kui hea tunne see on. Ja niimoodi saab palju erinevaid asju selgeks mõelda. Pead tuulutada nö.

Naljakas.

Ja järjekordselt on pühapäevad maagilised.