Ja ongi nii , septembrilõpp on juba.

Ja Kerli ongi lännu - aastaks.

Kellega ma nüüd piljardis käin ja staffikutega jalutamas ? Ja niisama linnapeal ja keda teada, lihtsalt et ta on mul olemas. Kasuõde - nagu ta mulle on.

Mulle pole see veel päris kohale jõudnud, aga peaaegu ja päris kurb on. Laupäeva õhtul merivälja muulil oli juba täitsa kurb, siis nägingi teda viimast korda, sest lennujaama ma teatud põhjustel täna ei jõudnud.

Aga samas - hea on teada, et ta saab uusi kogemusi ja ega ta minu jaoks ju ära ei kao. Ta on olemas, lihtsalt teisel pool maakera. Ja küll ta ju ühelpäeval tagasi tuleb, kus ta pääseb.

Ja kool on peal, varsti on anatoomia arvestus ja mul ei ole aega õppida. Ja väss on olla. Lisaks ma vihkan seda, kui tarkusehambad kasvavad, kuradi valus on kogu see lugu.