Mu pisike Väike Vend.

Liiga vara, miks Ta võtab enda juurde need, kellel on liiga vara lahkuda. Teist päeva täidavad mu silmi pisarad. Kas tõesti on nii, nagu T. kirjutas, et Sa olid liiga hea ja suure südamega koer, et siin kurjas ja olelusvõitlikus maailmas olla.

Aga Pisike, meil jäi nii palju tegemata, nii palju ütlemata ja lihtsalt olemata. Viimane kord kui Sind nägin, laulsid Sa järjekordselt mu akna taga, nagu Sa alati tegid. Sa üritasid mulle alati sülleronida. Aga tookord ma ei saanud sellest aru, vaid pöörasin tähelepanu Aadule. Teadmata, et see on viimane kord kui mulle sülle ronid ja musi norid.

Siiamaani ei taha ma uskuda, et Sind pole enam, et Sa läksid sinna, kuhu Tiff. Aga nüüd olete Te vähemalt jälle koos, nagu Te oleksitegi pidanud olema.

Olenemata sellest, et nüüdseks on vähe aega möödas sellest, siiani sellele mõeldes on mul silmis pisarad.. Ma olen nii mitu korda üritanud seda blogi lõpetada, aga ei suuda. Liiga palju asju on, mida ma tahaksin veel öelda, aga samas mitte kõigile, vaid Sulle, mu Väike Vend. Ühel päeval me kohtume nagunii ja ma saan seda kõike teha. Ja luba, et siis sa ei jäta meid enam.

Ja ära muretse, kuut ja aedik ei jää tühjaks - tuleb uus pisike pägalik, kes üritab südamevalu leevendada.

Hüvasti, mu pisike Balthazar!

Hmmmh, pikk nädalavahetus Tartus ja Valmieras oli meeldiv. Näitusel ei läinud just nii, nagu ma oleksin tahtnud, aga pole hullu.

Rohkem käib mulle ajudele, mismoodi mõni inimene käitub ja mida räägib. Varsti ei julge ma ühtegi sõna uskuda, mis sellest suukesest välja tuleb. Ja ma olen kuri. Tõsiselt.

Kuidas saab inimene loota, et tema heaks tehakse kõik ja ise ei anna ta vastu mitte kui midagi?

Veebruari lõpp läheneb vaikselt. Mis kuradi moodi aeg niiii kiiresti koguaeg läheb ?

Pätu saab varsti juba 5 kuuseks, ehk ta on 3 kuud juba meil olnud.

Hommikul tööle tulles mõtlesin,e t ma varsti enam ei jõua nii, et kõik oma nö vabad päevad veedan ma kas tööl olles või näitusel. et tegelikult nagu vabu päevi polegi.

Ja tegelikult on see asi, et ma sain siin vahepeal aastajagu vanemaks. Ütleme nii, et lahe pidu oli. Kadiga Wonderwalli lauda ja tantsusamme teha rummi juues oli hea. Ja see, mismoodi me Mähel Martini ja Kadiga rummi hommikuni jõime. Noored, me pole seda niii ammu teinud. Jah, ma olin oma sünnipäevaga rahul, kohe väga.

Varsti tuleb jälle Tartusse sõita - Valmiera näitus. Enne seda pidime ka Martinile külla minema. Ma loodan, et sellest tuleb tõesti vaikne õhtu, muidu mul pole aimugi, et kes Valmierasse sõidab.

Ja tegelikult olen ma hetkel väga rahul kõigega. Koolis sain ka asjad enamvähem korda. Märtsis on vaja veel 2 eksamit teha ja siis on esimese poolaasta asjad korras. Selleks poolaastaks ma olin targem ja ei võtnud väga palju aineid, et ma jõuaksin kõik ilusti ära teha.