Liiga vara, miks Ta võtab enda juurde need, kellel on liiga vara lahkuda. Teist päeva täidavad mu silmi pisarad. Kas tõesti on nii, nagu T. kirjutas, et Sa olid liiga hea ja suure südamega koer, et siin kurjas ja olelusvõitlikus maailmas olla.
Aga Pisike, meil jäi nii palju tegemata, nii palju ütlemata ja lihtsalt olemata. Viimane kord kui Sind nägin, laulsid Sa järjekordselt mu akna taga, nagu Sa alati tegid. Sa üritasid mulle alati sülleronida. Aga tookord ma ei saanud sellest aru, vaid pöörasin tähelepanu Aadule. Teadmata, et see on viimane kord kui mulle sülle ronid ja musi norid.
Siiamaani ei taha ma uskuda, et Sind pole enam, et Sa läksid sinna, kuhu Tiff. Aga nüüd olete Te vähemalt jälle koos, nagu Te oleksitegi pidanud olema.
Olenemata sellest, et nüüdseks on vähe aega möödas sellest, siiani sellele mõeldes on mul silmis pisarad.. Ma olen nii mitu korda üritanud seda blogi lõpetada, aga ei suuda. Liiga palju asju on, mida ma tahaksin veel öelda, aga samas mitte kõigile, vaid Sulle, mu Väike Vend. Ühel päeval me kohtume nagunii ja ma saan seda kõike teha. Ja luba, et siis sa ei jäta meid enam.
Ja ära muretse, kuut ja aedik ei jää tühjaks - tuleb uus pisike pägalik, kes üritab südamevalu leevendada.
Hüvasti, mu pisike Balthazar!
No comments:
Post a Comment