Kevad on käes ?

Jalutasin järjekordselt väljas ja nostalgitsesin. Mitte päriselt, aga no pooleldi.

Hakkasin mõtlema eelmiste kevadete ja suvede peale.

2009 kevad-suvi on kõige lähemad.

BBB'ga esimesed näitused, mis läksid superhästi. Ta oli üks superkoer. Aprillis sain load ja auto ja sealt kogu see asi alguse saigi.

Sajad Kerli juures istumised, meie esimene riigieksam. Mitmed päevased õppimised Maare juures. Pertti juures veedetud nädalavahetused. Raplas nendega veedetud õhtud ja grillimised Raiko aiamaal ja Oliveri juures. Tutvumine Genry ja Valteriga. Pirital jalutamised. Öised staabi-burksid. Hullumeelne jaanipäev marsuudil kohila-paide-tartu-paide-rapla-kohila-tallinn-kohila. Meie tripp Hõredale, tuhanded pildid nendest aegadest.

Krissiga esimene "meie oma näitusereis" oli juunis, Pärnu näitus. Enne sõitu, Järvel peatuse ajal Kruss ütles, et " see pole võimalik, me oleme sellest nii kaua unistanud. Ja nüüd me sõidamegi päris ise näitusele. " Ja nii oligi. Meie esimene. Märg ja soe näitus oli. Tagasitulles üürgasime Tannut.

Kristi juures grillimised ja nillimised. Enely, Marily, Kerli, Kristi ja nii edasi . Kallikesed, kes olid alguses vaid klassiõed ja nüüd mõtlen kurbusega, et varsti me ei kohtugi enam igapäev.

Edasi läks ainult hullemaks.

Tutvumine poistega. Pikad õhtud Pirital, paadikas. Peetri külas piibutamised. Öised sõidud marsuudil kesklinn-pirita-kalamaja-mustamäe-veska-õika. Mõnikord eksisime kuhugi randa ka ära.

Terve suvi täis näitusi ja mööda Eestit trippimisi. Alustades kasvõi Valgas olekuga. Kus pool 7 oli äratus ja 10 olime juba Valgas, läbi Tartu. Tagasitulek, minu ja Krissi de-lightid, söögipeatus Türil. Õhtu Kerli juures. Mitmed voodijagamised poistega. Nendega sellepärast kaklemised.

Tartu tripp, Ülenurme näitus, kus sain teada, et mu koer on tiff hoopis, mitte burger. Tagasitulles oli Teri sünnipäev. Suured kogused mohhiitot.

Juuli alguses oli veel Liisi sünnipäev. suur kogus mohhiitot ja hogartit. Toots kallis ilmus sinna, temaga mäkis söömine. Hommikune " võibolla kaine " tagasi sõitmine . Peale seda nädalane vetelpäästelaager. Teadmine, et mu koer on intelligentsem kui mina.

Minu ja Krissi skoorimine ja samas Krissi feilimine. Tohutud tunnid, mis kõik istusin Haabersti Rimis. Mitmed jalgpalli neljapäevad ja pühapäevad. Ja siis tuli sügis, millest ei taha rääkida.

Enne seda oli 2008 aasta. samuti superlahe jaanipäev Kundas. Mul oli kaks lemmikleonbergerit. Vetelpääste Saaremaal. Teadmine, et seal on koht nimega Ennu. Joosepiga pikad vestlused viru valge shuffeli taga. Öised välja hiilimised. Naljakad olukorrad. Ago " abikaasa" mängimine. Oma toa remont.

Ja siis tuli samuti sügis. See on sügis, millest ei ole väga mõtet rääkida. See on mul niisamagi meeles, sellest rääkimata.

Enne seda , 2007 kevad ja sügis. Mu 9nda lõpp. Terve kevad me vist istusime Kadiga ühe meile armsaks saanud sillapeal. Täna sealt just mööda jalutades tulid kõik need õhtud meelde. Mõned " Specialid " ja meie kahekesi. Polnud teemasid mida me ei oleks arutanud. Millest me ei oleks rääkinud. Ja need teemad jäävadki meile, ka need naljakad seigad ja juhtumised.

Need tohutud Tartus käigus, mis me sel kevadel ette võtsime. Issi-Martiniga tutvumine. Minu 9nda lõpp ja tema 12nda lõpp. Pidu Verevis. Sireti sünnipäev ja tema juures saunatamine. Iga reedesed Tartu rongi ootamised ja pühapäevased Tallinna rongi ootamised. " Meie laulu" kuulamine ja kaasa laulmine. 1 ööpäevaga oli tervel seltskonnal selle loo sõnad peas. Ja me mäletame neid siiamaani. Ja minujaoks jääbki see lugu Tartu lauluks. Isegi kui me enam ei ole Tartus selles koosseisus mis vanasti. See on meie aeg ja meie laul. Kui ma käisin Tartu poistele näitamas mismoodi Kohilas juuakse, ja seda tehakse kuradima hästi. Maarjaga tutvumine.

Tõravere Tripp Jormi, Liina ja Erkiga. Onavere tiigid ja muu. Kadi ja Jormiga Äksis käimine. Seemendusjaamad ja kõik see.

Ja nüüd on juba 2010. 3 aastat gümnaasiumi on kohe läbi. Mis tähendab. Me oleme nüüdseks lähedasteks saanud. Need oleme meie. Mitte küll kõik, aga mingi osa meist. Ja paari kuu pärast läheme me kõik igaüks oma rada. Meid kõiki ootab ees oma elu, omad sihid. Ja me ei tea tegelikult keegi, mis meist 3 aasta pärast saanud on. Kas me tunneme veel kellegi ära. Kas me üldse mäletame neid õhtuid kui sai Kerli juures istutud ja maailmaasju räägitud. Kas me helistame siis ka niisama, et lähme Pirtale jalutama või staapi burksi sööma. Või, lihtsalt, et Siimuga natukene lolli juttu ajada minna öösel Västriku tänavale?

Ja Maare - kellega meil on lihtsalt koos lõbus. Meie ühised Tartus käigud. Plaanid Tartusse koos kolida ja seal lollusi tegema hakata. Meie veinitamised ja füüsika õppimised. Meie inglisekeele tunnid.

Kas need, kes on mu kõrval täna, on seda ka homme ja järgmisel kuul ? Kui siis on, aga kas ka paari aasta pärast ? Kas me Kadiga jääme kokku või kasvame lahku . Ta küll arvab,et mina ja Teri oleme need, kellest ta kunagi lahti enam ei saa. See võib nii olla, me tahame et see nii oleks. aga see ei pruugi . Me keegi ei tea mis saab homme.

Kas homme on mul enam Joonas, kellega koos lihtsalt House'i vaadata ja arutada,et mis elu toob. Kellega lihtsalt terve öö üleval olla ja siis pool päeva magada, lihtsalt, sest hea on. Ja mitte tahta koju minna. Lihtsalt olla . Nii palju koos kui võimalik on .

Kas mul on veel Kriss, kellega lihtsalt olla ja mõelda, et kuhu näitusele järgmiseks ja kus Eesti otsas me veel trippind ei ole. Kas meie roosa mull on nii tugev, et see jääks aastateks püsima ? See peab jääma, sest see on mitu aastat püsinud. Ja see ei ilmuta veel märke, et see kaduma hakkaks. Isegi kui natukene ilmutab, siis tuleb seda elustada. Teha mõni veiniõhtu koos. Jalutada lihtsalt Stromkal. Mõelda kui faking palju lollusi me teinud oleme. Ja samas - kui palju meil veel tegemata on.

Ja muidugi Lydia, inimene, tänu kellele ma armastan amstaffe. Tänu kellele mu teine elukoht on Kristiine. Tänu kellele olen ma nii palju teinud ja mõelnud. Kes on mulle näidanud elu teisi hüvesid. Kellega võime lihtsalt shampust mahlaga juua ja Grediga koertest koguaeg rääkida. Ja sellega kõik volotsid närvi ajada. Kas me ka järgmisel aastal räägime, et meil on pingviinid pagasnikus.

Iga teine küsimus on kas.

Gümnaasiumi lõpp. Üks eluperiood lõppeb ära. Ja algab teine. Aga mida see teine toob meile ? Kas ta toob selle mida me tahame ?

ja kui isegi, et ei too. Siis ta toob selle, mida vaja.

Inimesed, kes on meie kõrval hetkel tunduvad nii iseenesestmõistetavana. Aga nad ei ole seda. Me saame sellest päriselt aru päeval, mil neid enam ei ole meie kõrval.