Siin see lõppes.
Vähemalt me vist saime ära öeldud kõik, mis kripeldas. Kuigi olen kindel, et umbes pool jäi ütlemata.

Sellest tuleb üks piiikk öö Tartus.
1.17 näitab arvuti kell ja mul pole und. Ma olen väsinud, mu silmad valutavad, aga nii palju asju on tgeelikult, mida veel öelda tahaks. Aga samas ei taha ka, sest see võib kõik palju hullemaks teha.
Las jääb nii..
Ma tsiteerin üht inimest .. : " Kui saatus tahab, oleme me veel koos .. " ja minu mustahuumori hetkel lisatud lõpp oleks, et " mulle meeldib saatus, ta ei taha kunagi sama, mis mina "


Aga samas, ma ei tea. Või-bolla kõik laabub veel. Võib-olla ta mõtleb oma pea selgeks ja saab aru, et enne oli hästi ja hetkel mitte. Võib-olla ta avastab pühapäeva hommikul, et voodi on tühi. Võib-olla tuleb veel House'i vaadates talle midagi meelde. Näiteks, et üksi on seda poole igavam vaadata kui koos.

Ja tegelikult meeldib mulle Tiina öeldud lause, et arvestada tuleb inimese anatoomiaga ka, roiete taga asub organ, nimega süda.

Samas, ta põhjendas end ära, ma saan aru, miks ta nii ütles ja tegi. Ja ma ei süüdista teda. Absoluutselt mitte.