Sellist nädalavahetust pole ammu olnud. Või tegelt - mitte kunagi.

Reede õhtu kassis ära, käisin Kuusalus,et Risto saaks pidu teha. Ja no masendav. Inimesi oli vist 10 kokku :D + megaigav ja uni ja vässu ja kõik oli kolepaha. Niikaua kuni välja mõtlesin, et järgmine päev lähen poistega kaasa. Mõeldud-tehtud. Hommikul jõudsin mingi natuke enne 6te koju, selleks et 1.5 tundi magada ja uuesti ärgata. Ei tundu ahvatlev- ma tean, mulle ka ei tundunud.

Aga üles ma sain, pesin ja värki ja Kauri tuli järgi. Need jutud ja vingumised autos olid, mis nad olid. Ja Türisalu raketibaasi me ka üles ei leidnud alguses.

Kui kohale jõudsime oli tuju juba enamvähem, nii suurt üleväsimust enam ei olnud. Mõtlesin et jah, poisid lähevad mängima, ma tiksun niisama päev läbi. Aga siis tuli Karli ja mõtles et kasutab mu kohe ära. Et sebib mulle kohtunikevärvi riided ja maski ja saadab mu platsile pildistama. Ma võisin ju vastu vaielda, aga teda ei kottind väga. Ja lõpuks ma kuskil majakatusel oma fotokaga olingi. Kift oli, ma ei saa vinguda. Aga suure tuule ja väsimusega ei ole see eriti lõbus.

Aga muidu , mulle meeldis. Hoopis teistsugune nv, hoopis teised inimesed.

Ja koos olles ununebki muu maailm.