..

Ja nii ongi. Ma sain omale põskkoopapõletiku. Kodustasin. Ja mitte ühe, vaid kaks korraga. Nüüd ma siis istungi oma antibiotsikuuri otsas. Mis tähendab, et laupäevane väljaminek jääb ära. Istun ja õpin oma inkat ja bioloogiat vaid.

Ja tegelt tahaks ära siit. Ma nagu elaks kellegi teise elu hetkel. Ja mulle ei meeldi see, ma tahan oma enda elu tagasi. Kuulates, kuidas kõigi elu meenutab seebiooperit tuleb kuidagi kurb tuju. Et jah, tore et teil kõigil hästi läheb. Aga kuhu minu see õnnelik "mina" kadus ?

Idee, et ta tundis, et me oleme rohkem kui õde ja vend ja sellepärast sai kõik mulle ei meeldi. Sest ma ei taha seda uskuda. Kuigi noh, mitte, et mul Makuga sedasama poleks olnud. Aga Makuga ei olnud asjad päris nii ka kui temaga. Oeh, ma ei tea. Ma ei taha ka enam varsti teada.