hetk ..

Nii palju on möödunud. Võibolla ehk liigagi palju, aga ma olen sellega hetkel rahul. Muidugi mitte kõigega mis toimub, aga mul pole muud võimalust kui sellega nõustuda. Ma ei saa aru, et kas ma siis polnud mitte keegi? Kas kõik lihtsalt ununeski ? Või ei olnudki see kunagi meeles ?

Inglisekeeles sai suulises max punktid. Hea seegi, üks ilus asi minu maailmas.

Nädalajagu Lydia juures elades sain aru, et sõbrad on olulised. Kuradima olulised. Ja linnapeal käigud pinginaabriga. Mida kuradit ma teen kui sa suvel ära lähed ?

Ja naljakas on. See pole võimalik, et niimoodi Sa lihtsalt kõnnidki mööda minust. Ei mingeid lausete vahetamisi, isegi mitte pilguvahetusi. See on harjumatu. Kohati ärkan öösiti üles, arvates, et olen kuskil mujal. Silmad avades tuleb karm reaalsus meelde.

Tegelikult ma ei ole nii depressiivne kui siin tundun. Lihtsalt on see koht, kus kõik need mõtted ja tunded välja kirjutada, mida ma väga rääkida ei taha. Muidu olen ma väga rahul, et mul on mu elu ja hobid, mu sõbrad. Et väljas paistab päike ja ma hakkan shokolaadi-tüdrukuks saaama.